Meie lood – Mari lugu

Toit haavandilise koliidi korral. Isiklik kogemus
Mul diagnoositi haavandiline koliit 37-aastaselt, kuid tundemärke, mis sellele viitasid, oli beebieast saati (mittesöömise perioodid, kuudepikkused väikesed palavikud, kaalu ja kasvu peetus). Varases teismeeas märkasin, et mõni toiduaine mõjub mu üldist olukorda halvendavalt ja nii ma olen u 30 aastat endale sobivaimat menüüd otsinud. Paaril korral olen osalenud toitumiskoolitustel, peamiselt olen ise siit-sealt uurinud, tunnetanud ja katsetanud, loomulikult ka teiste käest õppinud.

Olulisim tundub süüa kodus tehtud värsket puhast lisaaineteta toitu.
Hea oleks toidust välja jätta lisatud suhkur, mis toidab valesid soolestikubaktereid ja tekitab praeguseks, kui ma igapäevaselt suhkrut ei tarvita, ka halba enesetunnet. Lisaks muudab suhkur keha tugevalt happelisemaks, mis on põletikku (ja ka vähkkasvaja teket) soodustav olukord. Igapäevaselt söön magusaid puuvilju, mett. Moose teen osalt steviaga (kuigi scd dieet steviat keelab, aga vist pigem igaks juhuks, sest selle mõju pole piisavalt uuritud), aga nt õuna- ja pirnikeedised teen täiesti magustamata ja säilivad kevadeni. Sügavkülmutatud vaarika toormoos on niisama söömiseks liiga hapu, aga banaanismuutis koduse magusa õunamahlaga täitsa hea. Puuviljades loomulikul viisil sisalduv suhkur otsest kahju ei tee, aga tundub hea mõte sellega siiski piiri pidada ja korraga vähem süüa. Poe tomatikastmeid jms ka parem mitte, ka neis on suhkrut. Väga palju suhkrut on ka poeleivas, parem oleks asendada see koduse vähesuhkruse leivaga.
Mina ei söö ka nisu, selle asemel küpsetan tatra-, kaera-, odra- ja osalt ka mandlijahuga. Kookosjahu olen ka proovinud. Sai on mul alati halba enesetunnet põhjustanud ja sellest ma loobusin teismeeas. Nisuvalk gliadiin kahjustab kõigi inimeste peensoole rakkude tiheliideseid, mistõttu tekib sooleleke: toitained pääsevad läbi sooleseina enne kui nad kehaomaseks on muudetud, sellele tekib loomulik immuunreaktsioon, mis väljendub autoimmuunhaigusena (ka Crohni tõbi ja haavandiline koliit on autoimmuunhaigused). Varem tegin ise leiba ja praegu ka söön natuke leiba. Soolehaigetele soovitaud scd dieedis on välistatud kõik teraviljad ja nendest valmistatud jahud, kuid päris ilma ma lõpmata kaua ei saa olla, nälg hakkab piinama; isegi kui hoogsasti seemneid-pähkleid süüa, tahan ikka leiba ka vahel. Kõikidest teraviljadest loobumine tundub mulle hea mõte kunagi edaspidi. Iseenesest on hea teada, et teraviljade söömisega kaasneb lima ja selle võrra imendumisraskused, nagu ma olen aru saanud.
Kui soolepõletik on äge, siis sellest tervenemiseks on hea kanapuljong (turult ostetud talukanast või kanakaeltest, mida on mitu tundi keedetud). Kaua keedetud kana- või veisekontidest tuleb puljongisse aineid, mis aitavad limaskesti taastada. Mina olen puljongisse lisanud kõiki köögivilju, mida olen soovinud (scd piirangutest hoolimata) ja ühtki vastunäidustust enda kehas ei ole kogenud ka pastinaagile, lillkapsale, spargelkapsale ega sellerile. Ägenemise aegu olen need köögiviljad väga pehmeks / üle keetnud. See tundus turvaline ja soolele hea. Ma sõin pärast ägenemist kanapuljongit kuni kolm korda päevas mitme kuu jooksul kuni soole limaskestade taastumiseni, siis alles kadus kanapuljongi isu ära. Kanapuljongit luban endale alati, kui isutab, ise keedetud veisepuljongit ka. Sealiha ei soovi (seal on ka põletikku soodustavaid aineid).
Kartulit ega riisi ma ei söö. Need on väidetavalt samuti suured limatekitajad ja neid ma üldse ei tundu vajavat. Näljapeletuseks on hea tatar. Ostan kodumaist kõrvetamata tatart ning idandan seda, kuni väiksed iduotsakesed väljas, lisan köögiviljahautistele lõpus ja kuumutan kergelt läbi. Maitset annavad maitseained. Tundub, et kartulist ja riisist loobumine annab energiat, sest toitained imenduvad paremini. Mul on oluliselt rohkem energiat kui varem, kui ma neid sõin. Teravilju söön seepärast nii vähe kui võimalik.
Võid, kookosrasva ja oliiviõli söön pigem palju, võtavad hästi näljatunde ära ega koorma keha, vaid pigem tervendavad. Rafineeritud praadimisõlisid ma ei kasuta. Kalarasva (heeringat ja punase kala kõhuääri) võiks rohkemgi süüa. Seemneid-pähkleid söön ka üsna iga päev. Kaalujälgijatega võrreldes on mu dieet rasvarikas, rasvast saab kaloreid ja täiskõhutunde, mida teised saavad tärklistest (kartul, riis, jahutooted).
NB! Ma küsin alati oma kehalt, mida ta praegu vajab. Arvestan ka kõigi teooriatega, mis asjalikumad tunduvad, ja teiste inimeste kogemustega, kuid lõppotsuse teen lähtudes selle hetke tundest. Kui mistahes kaalutlustel otsustan nt täiesti ebatervisliku tavalise koogikese ära süüa, siis luban endale seda süümepiinadeta (seda juhtubki harva ja heas vormis keha saab sellega hakkama). Parematel päevadel tegelen ka nende tunnetega, mis n-ö nõuavad tervistkahjustava rämpstoidu söömist. Mistahes toitu lõputult keelata ei tundu hea mõte, see on teistsugune vägivald enda selle hetke olemise suhtes. Mulle tundub, et iga toiduaine eelistusega käib kokku mingi emotsioon. Kõigepealt on emotsioon, siis viisid selle emotsiooni rahustamiseks, suur osa emotsioonide rahustamist käib läbi toidu. Kui sellest igas hetkes teadlik olla, saab emotsioonidega tegelda teistel viisidel (liblikmassaaž, EFT, Bachi õietilgad, looduses liikumine jms) ning valida loomulikul viisil tervislikku ja keha üles ehitavat toitu.
Antioksüdandid tunduvad hea valik. Kõik kodumaised marjad, eriti metsamarjad. Kord isutab ühte, kord teist. Pigem mahl või püree ja kindlasti ilma suhkruta, vahel meega.
Toormahlad on head. Õunamahla soovitavad toitumisnõustajad lahjendada, aga mulle maitseb kange, olen nii harjunud. Väga head on ka porgandi-, peedi- ja sellerimahl (segus). Mulle väga meeldivad. Teen korraga rohkem ja sügavkülmutan. Elusas, kuumutamata toidus on ensüümid, mida on vaja teiste asjade seedimiseks. Kuna ma olen lapsest saati oma poolpõdura soolega söönud vähevõitu toorest, on keskeaks ensüümide tagavara väikseks jäänud ja võtan vahel ensüüme ka purgist juurde. Samas tundub mulle oluline, et midagi päriselt elusat ka söödaks. Hästi talutav on blenderiga purustatud roheline leht (suvel mulle meeldib nt võililleleht ja naat, sest arvan, et metsikutes taimedes on rohkem väge ja mineraalaineid kui kasvuhoonekaubas). Roheline lehtköögivili sobib hästi nii supi kui smuuti sisse.
Ma üldiselt ei ole eriti kasutanud piimatooteid, kuid kui ma proovisin teravilja vähemale jätta, kaasnes sellega juustuisu (varem ma polnud suur juustusööja). Hooti võtan peagu igapäevaselt tiibeti piimaseent (soovitus tavainimestele on võtta kolm nädalat ja siis pidada nädal või paar vahet, ma teen tunde järgi). Soole kehvematel aegadel (pärast ägenemist, koloskoopiat) on piimaseene keefir minu jaoks täiesti imerohi. Piimatooteid peetakse samuti limatekitajateks ja lisaks ma vist ei talu laktoosi (laktoosivabu juuste talun ning piimaseene keefiris on seen laktoosi ära seedinud). Toitumisnõustajate üldine soovitus soolehaigetele on vältida piimatooteid, ka piimaseene keefirit. Nemad soovitavad teeseent, kuid selle järele ma praegu vajadust ei tunne, varem on teeseenejook mulle meeldinud. Ilmselt tasub piimatooteid kasutada pigem vähe.
Minu loomulik söögieelistus on eluaeg olnud lähedane soolehaigete jaoks kujundatud scd dieedile, kuid selle liigne rangus mulle ei sobi, minu jaoks kahtlane suhtumine, et täiskasvanu käest võetakse ära otsustusõigus isiklike söögivalikute üle, on ainult lubatud ja keelatud toiduainete nimekiri, mida tuleb järgida. Nii ma valin ka scd dieedist endale sobiva, selle üldised põhimõtted haakuvad minu loomuliku eelistusega ja toetavad. Samas scd-s rõhutatakse nt kiudainete vältimist, kuid see on oluline ainult kõhulahtisuse korral – sellel haigusel on ju väga erinevaid väljendusi. Kui (nt tänu ravimitele) kõhulahtisust pole, on kiudained lubatud. Samas tundub mulle oluline, et läätsi jt lubatud kaunvilju enne keetmist korralikult leotataks (scd-st saadud praktika). Kõigi toitumishäirete ja seedeelundkonna haiguste korral on alati ka ortoreksia e haigusliku õigetoitumise oht: minna toidu valimisel liiga piiravaks, karmiks ja järeleandmatuks, võib-olla ka ühekülgseks ja jätta keha millestki vajalikust ilma. Keha on loomulik isetervendav süsteem ja eri ajahetkedes konkreetsed vajadused ja eelistused muutuvad. Minu jaoks on sobiva toidu leidmine pigem igapäevane meditatsioon, teekond, mida ei tasu väga piiravate reeglite järgi kindlalt fikseerida, sest elu pakub üllatusi ja jätan endale ka siin arenguvõimaluse.
Scd on eitaval seisukohal toortoitude suhtes, paljus ma olen sellega nõus, nt toorest sibulat ega küüslauku ei talu ma kunagi (kuumutatult aga peagu alati) ja mida haigem kõht, seda küpsem peab köögivili ja puuvili olema, kuid päris ilma tooreta mina ei saa ega taha. Scd lubab toorelt peamiselt (hästi küpset pruunitäpilist) banaani, avokaadot, natuke tugevasti lahjendatud sidrunimahla vist ka, tervemana vist enam-vähem kõiki puuvilju. Mina olen ka haige kõhuga hästi talunud nt hurmaad ja pirni, samuti tomatit (mõni seda üldse ei talu), aga sugugi mitte kurki, ammugi kapsast. Hapendatud köögivilju ma talvel pigem ei taha, kuigi kuulu järgi on head. Mingi toore asja järele on alati soov ja ka kõige hullemas keha olekus olen söönud toorest petersellilehte ja tugevasti lahjendatud sidrunimahla (tee või joogivee maitseks).
Minu toiduvalik sõltub igal hetkel paljuski soole limaskesta olukorrast. Kehvematel aegadel on välistatud kõik, mis on teravate servadega, nagu toores köögivili, nt porgand ja pähkel. Pähklijahusid talun mina peagu alati. Leiva seedimise võimekus on selge märk tervise heast olukorrast. Võimalik, et toortoitlaste viisi saumikseriga purustatud kujul taluksin ka tooreid köögivilju paremini, aga neid ikka pigem väiksemas koguses ja väidetavalt võivad käärimist põhjustada. Pole piisavalt proovinud.
Seedimise toetuseks olen võtnud ka pojengi tinktuuri (oma aia pojengi juurest tegin, tundus väga hästi ja terviklikult aitavat), joonud kuude kaupa raudrohu teed. Kummeli, eriti angervaksa ja raudrohu lilleveega mähised aitavad veidi. Soolikarohu tee. Õige taime ära tundmiseks tasub lihtsalt tühja pea ja avatud meeltega looduses liikuda. See taim, kes kõnetab, ongi abiks. NB! Raamatutega tasub ka konsulteerida. Soolikarohtu, nagu ka mõnda teist ravimtaime peetakse mürgiseks ja raudrohtu soovitatakse juua kuuridena (mul on need kuurid ikka vääääga pikad olnud, taime kõrvalmõjud on ikka palju väiksemad kui apteegiravimitel ning hea mõju on oluliselt mitmekülgsem kui ravimil – aga kahjuks ka oluliselt nõrgem). Seedimist toetab ka tavaline umbrohi vesihein (lihtsalt peenestatult võib toidule lisada), pune ja paljud teised maitsetaimed. Kevadsuvisel ajal on väga suur seedimise abiline põdrakanepi latv, seda võib suurtes kogustes segada kõigi toitude sisse või püreestada blenderis veega ja juua. Jälgin oma kehatunnet.
Lisaks võtan pimedal ajal D-vitamiini, valgemal aastaajal päikest. Väidetavalt annab 15 minutit paljaste kätega keskpäevase päikse käes viibides päevaks vajaliku annuse, 15 minutit rannariietes aga 10 000 IU ühikut, millega saab D-vitamiini kehas juba tõsta.
Kuuske peetakse rahvameditsiini üheks paremaks haavade ravijaks (koos raudrohu lehega). Mina olen talviti teinud kuusejooki. Lõiganud kääridega oksad ja okkad peeneks ning pannud leigesse vette. Tavaliselt vaigust varreosa ei panda, aga mina olen tahtnud seda vaiku ka sisse juua. Lisaks kuuse võimsad tervendavad omadused (vt päikesetoidu blogist).
Veejoomine on ka teadus omaette. Ma olen proovinud šungiidivett, struktureerinud filtreeritud kraanivett talviti õues jäätades ja kristallidega ja kevadeti roheliste lehtedega. Enamasti joon keedetud vett, mis on pehmem ja tundub kergemini omastatav. Korallivett olen ka proovinud, paljudele see sobib. Samas toidu kõrvale ega peale ma ei joo. Joon peamiselt taimeteesid ja söögiajast eraldi. (Täielik ei on kõigile suhkruga magustatud jookidele, kofeiiniga jooke mekin paar korda aastas.) Kakaost oleks ka hea loobuda, aga vahel ma luban endale tumedat šokolaadi.
Põletike korral on oluline keha aluselisemaks muutmine. Hommikuti joon aluselise toimega vett, nt poole sidruni mahl või sorts õunaäädikat u poole liitri veega ja siis hammaste kaitseks mittehapumaitselist vett peale. Kasekäsna e tšaaga e musta pässiku tee sobib mulle ka hästi. See muudab keha nii aluseliseks, et mitu tundi vahel süüa ei taha. Vaheldan erinevaid variante. Igal juhul on keha aluselisemaks muutva joogi ja söögi vahel vähemalt tunnine vahe, et maomahl jõuaks taastuda. Õunaäädika- ja sidrunivesi muudavad maomahla väidetavalt algul happelisemaks ja neile võib kohe peale süüa (hammaste kaitseks hea). Aluselisemaks muudavad keha veel ka rohelised lehtköögiviljad, kuid neid ma tarvitan talihooajal väga vähe ja siis tuleb joogiga keha aidata. Happe-aluse tasakaalu pärast ma ei tarvita äädikat (kuigi see on scd lubatud). Pigem ei söö ka vürtsikaid toite (kuigi ka see on scd lubatud), kuid mõningaid maitseaineid nagu kurkumit tarvitan vahel väga isukalt ja mõõdukas koguses kodumaiseid maitseandjaid või lõunamaa vürtse käib peagu iga toidu sisse. Sinep ja mädarõigas aitavad samuti.
Ravimite tarvitamise korral vajab mu keha hädasti ka puhastamist, Asacoli (ja Pentasa) toimeaine mesalasiin võib maksa tööd häirida. Maksa ja kogu keha puhastamiseks söön palju kõrvitsat ja küüslauku. Maksa puhastajatest on kuulsamaid võilillejuur. Selles on ka palju vajalikke mineraalaineid. Võililletee või -kohv teevad väga hea kehatunde. Maksa puhastamise kohta on raamat ilmunud, mulle selle mõtted sobisid ja suur osa neist toitudest ning põhimõtetest on aastaringselt loomulikus kasutuses.
Verekaotuse järel tuleb mõelda, kuidas keha hemoglobiinivarusid taastada olukorras, kus soolestik ei talu apteegipreparaate. Nõges on samuti vastunäidustatud (scd keelatud) oma kõrvetava toime tõttu. Mina olen kasutanud mustsõstraid, vaarikaid, maasikaid, kibuvitsamarju (sügisel kuivatanud ja hiljem leotanud ja söönud koos leotusvedelikuga või keetnud seemnetest teed), ebaküdoonia siirupit (meega teen toorsiirupi ja säilitan sügavkülmikus) jms. Oluline on süüa ka rohelist, et saada klorofülli. Umbrohtudest tehtud rohejahu võib lisada kõigile toitudele ja smuutisse. Peamine abi on tulnud siiski isikliku rauapuuduse ja hemoglobiinivaeguse algpõhjuse tervendamisest.
Tõsiuskliku sc dieedi järgija jaoks pole minu toidueelistus muidugi mingi scd, sest seda dieeti tuleb pidevalt laitmatult järgida (on ainult lubatud ja keelatud toiduained), aga ma otsin toitumises igapäevaselt kooskõla enda praeguse hetke vajaduste ja arusaamistega (mis on ajas seni palju kordi muutunud) ja see on peamine. Kuivõrd haiguse ägenemise on vallandanud emotsionaalsed tegurid, on nende algpõhjustega tegelemine ka olulisem kui mingi kindla toidukava järgimine, kuid toiduga saab end ka väga palju aidata seni, kuni algpõhjustega tegelemiseks jõudu ja oskusi ja abiväge napib.

Ma loodan, et haavandilise koliidi diagnoosiga inimene sai siit inspiratsioon oma toitumisvalikute üle järele mõtlemiseks ja proovimiseks. Eks inimeste vajadused ja erinevate organite tööga seotud piirangud ongi erinevad, kuid siit ja sealt ideid kogudes ja ennast jälgides me saame end toiduga aidata ikka. Mina pean kõige olulisemaks selle haigusega toimetulekus siiski endale stressivaba elu korraldamist ja endaga leebe olemist, haiguse mentaalsete põhjuste leidmist ja tervendamist ning eelkõige meditsiini abi.

Soovin meile head tervist.
Mari