Haavandiline koliit

Haavandiline koliit on krooniline põletikuline soolehaigus. See haarab tavaliselt nii jämesoolt, kui ka pärasoolt. Kõige tavapärasemateks sümptomiteks loetakse kõhulahtisust, veriseid väljaheiteid ja kõhuvalu. Diagnoosimiseks kasutatakse kolonoskoopiat ja biopsiate võtmist. Haigust ravitakse medikamentoosselt ja tõsiste juhtumite korral operatsiooniga. Haavandiline koliit ei ole nakkav haigus.

Haavandilise koliidi tekkepõhjus on teadmata. Haigus võib tekkida igas vanuses, kuid tavaliselt haigestutakse noores eas (15‒35 aastaselt). Arvatakse, et haiguse tekitajateks on bakterid ja viirused, kuid siiani ei ole sellele kindlat tõendusmaterjali leitud. Haiguse teket mõjutab geneetiline eelsoodumus koos ühe või rohkema väliskeskkonna faktoriga, mis siiani on teadmata. Tekkepõhjus arvatakse olevat seotud ka toitumuslike mõjuritega. Paljude patsientide puhul põhjustavad teatud toidud sooles haigussümptomeid.

Haavandiline koliit tekib jämesooles alal, mis võib oma suuruselt erineda, ja algab tavaliselt pärasoolest. Proktiit on põletik, mis lokaliseerub ainult pärasooles. Vasakpoolse koliidi korral levib põletik ülespoole jämesoolde kuni selle lookeni vasakule ribide all. Kui kogu jämesool on põletikust haaratud, on tegemist pankoliidiga. Isegi kui põletik oli algselt vaid pärasooles, võib see levida kogu jämesoolde.

Sümptomid

Haavandilise koliidi sümptomid halvenevad järk-järgult. Need võivad olla püsivad või ilmneda iga paari nädala või kuu järel, mille vahele jäävad sümptomite ajutise nõrgenemise perioodid (remissioonid).

Tavapärane sümptom on verine kõhulahtisus ja roojamiseelne krambitaoline valu alakõhus, mis kestavad mitu nädalat või ilmnevad üha uuesti. Proktiidi korral ei teki kõigil juhtudel kõhulahtisust, kuid sooletegevus on kiirenenud ja väljaheidetes esineb verd. Verise kõhulahtisuse jätkudes arenevad välja aneemia ja väsimus, kuid palaviku teke on siiski harv nähtus, välja arvatud juba raskekujulise haiguse korral. Laste puhul võib nende kasv aeglustuda.

Juba varases staadiumis, vahel isegi enne soolesümptomite ilmnemist, võivad tekkida häired nahal või silmades.

Uuringud

Põletikulise soolehaigusega (Inflammatory Bowel Disease, IBD) patsientide järeluuringuid teostatakse haiglate gastroenteroloogia, sisehaiguste või laste ambulatoorsetes kliinikutes, tervisekeskustes või teistes meditsiinilisi teenuseid pakkuvates keskustes. IBD-d diagnoositakse kolonoskoopial sooleseinast võetud biopsiate abil. Kolonoskoopiaid viiakse ka läbi, et hinnata ravivastust ja hilisemas perspektiivis leida anaplaasiaid, millest võib areneda vähk.

Haiguse kulgu ja ravivastust kontrollitakse lisaks täisvere-, vereseerumi-, uriini- ja väljaheiteproovide laboratoorsete uuringutega. Laboratoorsed uuringud võivad ka tuvastada võimalikke komorbiidsuse ilminguid.

Medikamentoosne ravi

Medikamentoosne ravi sõltub haiguse raskusastmest või ulatusest. Riiklik ravikindlustus (Kela) maksab enamiku IBD-ravimite puhul madalama määraga erihüvitist (65%). Hüvitise saamiseks on teil oma Kela-kaardile vastava märke saamiseks vaja esitada arstitõend.

Enesejuhitud ravi korral suurendatakse sümptomite ilmnemisel raviannust vastavalt arsti juhistele. Vajadusel võetakse ühendust raviasutusega.

5-ASA või mesalasiin (Pentasa®, Asacol®) on põletikuvastane ravim. Seda kasutatakse haiguse ägenemise vältimiseks. 5-ASA-t võib manustada tablettidena või paikselt supposiitide või klüsmidena.

SASP-i või salasosulfapüridiini (Salazopyrin®) toimeaine on mesalasiin, mis transporditakse sulfapüridiini abil jämesoolde. Sulfapüridiin võib põhjustada allergilisi reaktsioone ja avaldada kahjulikku mõju meeste viljakusele.

Haiguse ägenedes alustatakse tihti ravi kortisooniga (Prednison®, Lodotra®, Prednisolon®, Entocort®, Budenofalk®, Colifoam®, Solomet®, Solu-Medrol®, Medrol®) ‒ tablettide, rektaalse vahu või statsionaarsetel patsientidel süstide või infusioonide kujul. Kortisoon leevendab põletikku ja kergendab tavaliselt kiiresti sümptomeid, kuid sellel on ka immuunreaktsiooni pärssiv toime. Pikaajaline kasutamine ei ole selle kõrvalnähtude tõttu soovitatav.

Kui haigus ei allu ravile 5-ASA või kortisooniga, kasutatakse immuunreaktsiooni pärssivat ravi (Azamun®, Imurel®, Merkaptopurin®, Sandimmun®). Immuunreaktsiooni pärssiva ravi tulemus ilmneb aeglaselt 3‒6 kuu jooksul, ravi kestus on vähemalt 3‒5 aastat.

Raskekujulise haavandilise koliidi raviks võib kasutada bioloogilisi ravimeid (Humira®, Simponi®, Remicade®, Entyvio®, Remsima®, Inflectra®). Need mõjutavad põletiku virgatsaineid või blokeerivad põletikku säilitavad valged verelibled. Teatud bioloogilisi ravimeid manustatakse haiglates infusioonidena, teisi süstitakse kodustes tingimustes. Bioloogiliselt sarnased ravimid on bioloogiliste ravimite täpsed koopiad ja neil on sarnased ohutus- ja tõhususprofiilid.

On leitud, et 5-ASA ja SASP-iga kombineeritud probiootikumid on kasulikud haavandilise koliidi hooldusravi ajal.

Käsimüügis saadaval olevad mittesteroidsed põletikuvastased ravimid (non–steroidal anti-inflammatory drugs, NSAID), nagu ibuprofeen ja ketoprofeen, võivad haavandilist koliiti süvendada ja verejooksu suurendada. Paratsetamool on palavikualandajana ja valuvaigistava ravimina ohutum valik.

Lastel esineva haavandilise koliidi puhul kasutatakse samu ravimeid, mida manustatakse täiskasvanutele. Siiski peab ravimi valikul võtma arvesse teatud asjaolusid, nagu näiteks kasvule avalduv mõju.

Opereerimine

Kirurgiliselt otsustatakse sekkuda juhul, kui medikamentoosne ravi ei too oodatud ravitulemust. Tavaliselt eemaldatakse kogu jämesool ja pärasool, kuid pärak säilitatakse ja rajatakse ileostoom (Kocki kott). Teised operatsiooni eeldavad ilmingud on fulminantne koliit (äkiline, raskekujuline põletik), toksiline megakoolon (soole venimine) või sooleperforatsioon (soolemulgustus), tõsine verejooks ja anaplaasiad.

5‒10% haavandilise koliidiga patsientidest on opereeritud diagnoosijärgselt 10 aasta jooksul. Kokku on opereeritud kolmandikku haavandilise koliidiga patsientidest. Etteplaneeritud operatsioon on alati parem valik ja hea üldine ning toitumuslik seisund aitavad paranemisele kaasa. Enne operatsiooni on soovitatav suitsetamisest loobuda ja ka alkoholitarbimist tuleks piirata.

Etteplaneeritud operatsiooni puhul on võimalik teostada proktokolektoomia (jämesoole ja pärasoole eemaldamine) ja rajada ileostoom ühe kirurgilise sekkumise vältel. Ileostoomi ajutise või alalise vajaduse üle otsustatakse individuaalselt. Kui tegemist on erakorralise operatsiooniga, eemaldatakse tavaliselt jämesool, pärak säilitatakse ja rajatakse ajutine ileostoom. Kocki kott on tavaliselt võimalik rajada järgneva ühe või kahe operatsiooniga.

Kocki kott või ileumist moodustatud reservuaari ja päraku vaheline anastomoos (Ileal Pouch Anal Anastomosis, IPAA) on peesoolest ehitatud konteiner. Jämesool on sulgurlihasest ülemisest osast alates eemaldatud. Peensoolest moodustatud kott kinnitatakse anaalkanali lõppu.

Kui patsiendi seisund on väga halb või on ta vana või rasvunud või päraku sulgurlihas mingil põhjusel ei toimi, ei ole Kocki koti moodustamine võimalik. Väga harvadel juhtudel tuleb Kocki kott eemaldada ja see alalise stoomiga asendada.

Tavaliselt toimib Kocki kott hästi ja kuna põletikuline jämesool on eemaldatud, ei ole ka medikamentoosne ravi enam vajalik. Ligikaudu pool haavandilise koliidiga patsiente kannatab operatsioonijärgselt komplikatsioonide all, kuid enamik neist on mööduvad vaevused. Kiireloomulisteks probleemideks loetakse verejooksu, sutuurjoone katkemist või infektsioone.

Levinuim operatsioonijärgne komplikatsioon on ileostoomi või Kocki koti põletik. Operatsioonijärgse 10 aasta jooksul on peaaegu pooltel patsientidel ileostoomi põletik ilmnenud vähemalt ühel korral. Selle sümptomite hulka kuuluvad kõhulahtisus, verejooks ja palavik ning seda ravitakse tavaliselt antibiootikumidega. Vedelike- ja soolavajadus pärast ileostoomi kirurgilist rajamist kasvab ja patsiendil tuleb piisavalt juua ning tarvitada vajalikul määral sooli.

Kocki kott ei ole nähtav. Patsient peab 4‒9 korda päevas roojama, kuid see paraneb aja möödudes. Ligikaudu 80% opereeritud patsientidest jääb uriini ja rooja kinnipidamisvõime normaalsetesse piiridesse. Kinnipidamisvõime parandamiseks on olemas vastavad harjutused.

Pärast operatsiooni võivad väljaheited olla peaaegu vedelad. Aja möödudes hakkab kott imama rohkem vedelikke ja väljaheited muutuvad tahkemaks. Toitumine võib aidata väljaheiteid tahkemaks muuta. Võib kasutada ka kõhulahtisuse ravimeid, kuid nende manustamisega tuleb alustada pikkamööda.

Mõnedel patsientidel võib tekkida anaalpiirkonna armistumine, mis võib koti tühjendamise keeruliseks muuta või põhjustada kinnipidamisprobleeme. Armkude on võimalik kirurgilise sekkumisega eemaldada või seda saab endoskoopia ajal venitada.

Pärast jämesoole eemaldamist üldjuhul komorbiidsuse sümptomid kaovad või muutuvad palju kergekujulisemateks. Siiski puuduvad tõendid skleroseeruvast kolangiidist või anküloseerivast spondüliidist paranemise kohta. Liigesesümptomid üldjuhul vaibuvad ja luumass, mis on kortisooni kasutamise tõttu vähenenud, mõnevõrra suureneb.

Kirurgiline sekkumine lükatakse patsiendi hirmu ja stoomikartuse tõttu sageli edasi. Siiski on enamik patsiente hiljem arvamusel, et nad oleksid palju varem pidanud operatsioonile minema.

Komplikatsioonid ja komorbiidsus

Haavandilise koliidiga võivad olla seotud erinevad komorbiidsuse sümptomid. Mõned neist sõltuvad IBD aktiivsest staadiumist ja mõned ilmnevad haiguse kulust olenemata.

Igas haavandilise koliidi staadiumis võivad patsiendil ilmneda mitmed liigestega seotud sümptomid, kõige sagedamini artralgia (liigesevalu). Sõltumata haiguse staadiumist võib patsiendil igal ajal esineda sakroiliidi (liigesepõletik piirkonnas, kus selgroo alaosa ja vaagen ühinevad) ja anküloseeriva spondüliidi sümptomeid. Artriit (liigesepõletik) esineb üldjuhul vaid IBD aktiivses staadiumis. Liigestega seotud sümptomite ilmnemisel on teiste reumaatiliste haiguste teke välistatud.

Samuti võivad tekkida häired nahal ja silmades. Nodoosne erüteem ehk sõlmjas erüteem ehk sõlmeline punetus (Erythema nodosum) avaldub lillakate, hellade muhkudena eelkõige jalasäärtel ja käsivartel. Gangrenoosne püoderma (Pyoderma gangrenosum) esineb harvem, põhjustades nahal sügavaid haavandeid. Võimalike silmakahjustuste hulka loetakse episkleriiti (silma valget osa katva õhukese membraanikihi põletikku) ja iriiti (pupilli ümbritseva värvilise ringja silmaiirise põletikku).

Kõige sagedam maksafunktsiooni häire on primaarne skleroseeruv kolangiit (primary sclerosing cholangitis, PSC), mis põhjustab sapiteede armistumist. See suurendab sapiteede- ja käärsoolevähki haigestumise riski.

Jämesooles lokaliseeruv krooniline põletik suurendab käärsoolevähi tekkimise riski. Vähirisk on kõrgeim nende inimeste hulgas, kes haigestusid noores eas, ja nende hulgas, kelle haigus paikneb jämesoole vasakul pool või katab suuremat ala. Perekonnas esinenud käärsoolevähk, skleroseeruv kolangiit (PSC) ja pidev, isegi mikroskoopiline limaskestapõletik, suurendavad vähiriski.

Elu haavandilise koliidiga

Enamik haavandilise koliidiga patsiente saab elada suhteliselt normaalset elu. Nende keskmine eluiga on teiste inimestega võrreldes sama pikk. Haiguse ägenemisetappide ajal võivad õppimis- ja töövõimekus olla piiratud, kuid see viib harva pikaajalise töövõimetuseni. Karjääri valikul tuleks haiguse olemasolu arvesse võtta ‒ raske füüsiline töö ja ebakorrapärane vahetustega töö võib kaasa tuua probleeme. Töökoha vahetamisel tuleb oma haigust uuele tööandjale kindlasti mainida. Töötervishoiuarst annab oma hinnangu, kas haigus mõjutab teie töövõimet. Haigusest rääkimata jätmine võib viia isegi töölepingu lõpetamiseni, juhul kui haigus häirib tööd olulisel määral.

Sooles esinevad bakteriaalsed infektsioonid võivad haiguse aktiveerida. Eelkõige välisreiside ajal on oluline vältida reisikõhulahtisust. Korralik kätepesuhügieen vähendab haigusriski ka juhul, kui kellelgi pereliikmetest on kõhugripp.

Haavandilise koliidiga patsiendid peavad hoolt kandma iseenda immuniseerimise ja korduva vaktsineerimise eest. Kuna immuunsüsteemi mõjutavad ravimid vähendavad vaktsiinide tõhusust, peaks vaktsineerimise läbi viima enne ravikuuriga alustamist. Elusvaktsiine ei tohi manustada bioloogilisi ravimeid võtvatele patsientidele.

Stress võib sümptomeid süvendada. Stressi ja valuga toimetulekut saab õppida läbi erinevate lõõgastusmeetodite. Mitmete alternatiivsete raviviiside tõhusust või kahjulikku mõju ei ole teaduslike uuringutega tõestatud ‒ nende kasutamist tuleb arstiga arutada. Arsti poolt määratud ravi tuleb läbi viia ja ravimeid manustada ettenähtud viisil, ravi ei tohi iseseisvalt katkestada. Ravimeid tuleb manustada ka sümptomite ajutise nõrgenemise perioodil (remissiooni ajal), et vältida haiguse taastekkimist.

Raseduse kulg on üldiselt tavapärane, kuid siiski on soovitatav vastavaid plaane esmalt arstiga arutada. Raskekujuline põletik võib rasestumise keeruliseks muuta ja suurendada raseduse katkemise ohtu. Rasedus tuleks ajastada sümptomite ajutise nõrgenemise perioodile (remissioonile). Stoom või Kocki kott ei ole rasedusel takistus. Haiguse ravi on raseduse ajal tavaliselt võimalik jätkata.

Kui haigust hoitakse kontrolli all, ei takista see enamasti ajateenistusse minemist. Kui haigus on tõsises staadiumis, on võimalik ajateenistust edasi lükata või saada sellest isegi vabastus. Värbamisele on soovitatav võtta kaasa arstitõend.

Toitumine

Ükski toit ei suurenda iseenesest haavandilisse koliiti haigestumise riski või ei aita kaasa selle ägenemisele. Mõni toit võib siiski individuaalselt põhjustada seedetraktis haigussümptomeid. Toitumisravi ei asenda medikamentoosset ravi ega kirurgilist sekkumist, kuid hea toitumuslik seisund aitab siiski kaasa ägenemisperioodidest paranemisele ja toetab üldist head enesetunnet.

Sümptomite ajutise nõrgenemise perioodil (remissiooni ajal) saavad haavandilise koliidiga patsiendid üldjuhul tavapäraselt toituda. Täielikud toitumuslikud piirangud võetakse kasutusele väga harva; üldiselt on piirangud individuaalsed. Tavaliselt piisab sellest, kui sümptomeid tekitavat toitu süüakse vähem. Kui selleks on toit, mis on oluline toitumisallikas, tuleb sellele leida asendusvariant. Vastasel juhul võivad toidupiirangud viia alatoitumiseni. Jämesoole eemaldamisega ravitakse haavandiline koliit välja ja operatsioonijärgsed toitumuslikud muutused on tingitud soole eemaldamisest ja rajatud stoomist.

Lisaks haavandilisele koliidile võivad patsiendid kannatada ka funktsionaalsete maovaevuste all, mis ei kao ka sümptomite ajutise nõrgenemise perioodil (remissiooni ajal). Toitumuslikud piirangud ei hoia ära haiguse ägenemist, kuid võivad kaasa aidata sümptomite leevendamisele. Ei ole olemas kõigile sobivaid juhiseid õigeks toitumiseks ‒ dieet koostatakse vastavalt individuaalselt sobivatele toiduainetele.

Haiguse ägenemisperioodidel võib patsientide söögiisu olla halvenenud ja toidud, mis tavapäraselt komplikatsioone ei tekita, võivad siis kõhulahtisust ja kõhuvalu raskendada. Toidud, mis sisaldavad rohkelt kiudaineid ja on raskesti seeditavad, tuleks menüüst välja jätta. Taastumiseks on siiski oluline korrapäraselt süüa tasakaalustatud toitu. Toitumist võib tõhustada toidulisandite või sondiga toitmise abil ja sooleperforatsiooni (soolemulgustuse) riski korral saab patsienti toita ka intravenoosselt. Raskekujulise haavandilise koliidi korral eemaldatakse jämesool ja patsiendile rajatakse stoom või Kocki kott. Operatsioon mõjutab eelkõige vedeliku- ja soolatasakaalu säilitamisvõimet. Viimaks soolestik kohandub; mitte kõik operatsioonijärgsed toitumuslikud muudatused ei ole püsivad.

Kõhulahtisuse korral on oluline piisavalt juua. Parimad on lahjendatud joogid, mis siiski sisaldavad sooli ja suhkrut, nt lahjendatud mahlad, tee, mineraalvesi, veise- või köögiviljapuljong ja mahlakissell. Kui patsient kannatab rasvasest toidust tingitud kõhulahtisuse all, tuleb menüüs rasvade sisaldust vähendada või teiste toiduainete kogust suurendada või kasutada toitumisspetsialisti soovitatud toidulisandeid, et tagada toidu piisav energiasisaldus.

Tõsisemate haigusjuhtude korral määratakse individuaalne toitumisravi. Toitumisspetsialist abistab dieedi koostamisel ja selle läbiviimisel. Vajaduse korral kasutatakse toidulisandeid.